Kirjeldus

Sõrmjate lehtedega saledate varte kohal hõljub nelja südamekujulise kroonlehega kuldkollane, keskelt veidi oranžikas õis. Kas roos? Tõepoolest, tegemist on sama sugukonna liikmega, ehkki enamuse roosõieliste õitel näeb viit kroonlehte. Tedremaran toob oma tõeliselt roosilise olemuse nähtavale õitsema puhkedes – üksnes tema suve esimestel, vaid sentimeetristel õitel on kroonlehti viis, järgmistel juba neli. Tedremaran õitseb juunist septembrini, ta varred on 15–30 cm kõrged, ta kasvab, meenutades padjandit või siis püstised varred üksteteise peale toetumas. Õites küpsevad seemned, mille pinnal olev õlirikas moodustis elaiosoom maitseb sipelgatele, ärgitab neid seemneid oma pessa tassima ning taime nõndamoodi ka levitama.

Tedremarana juur erineb oma filigraanselt õrnana mõjuvast taimest. Tegu on maa-aluse varre ehk risoomiga, mis kasvab muljetavaldavalt jämedana ning jõuliselt igas suunas. Kevadel pistab juurikast nina välja mitu päikesejanust vart, mis jõudsalt valguse poole võrsuvad. Kui kollakasvalget juurikat lõigata, värvub see sügavpunaseks, levitades ürdihõngulist roosile sarnast lõhna.

Kasutamine

Tedremarana juurikas on parkainete sisaldus väga kõrge. Need loomulikud taimsed koostisaineid mõjuvad kootavalt, s.t kudesid kokku tõmbavalt. Parkained peatavad väiksema verejooksu ja muudavad naha siledamaks. Tedremarana antibakteriaalse toime tõttu on tema tõmmis abiks ka hamba- ja suuhoolduses, kergema limaskestapõletiku puhul suuõõnes ja kurgus ning juhul, kui proteesid on igemed punetama hõõrunud. Seespidiselt leevendab tedremaranatõmmis kroonilist põletikulist kõhulahtisust põhjustavaid haigusi nagu näiteks haavandilist koliiti (Colitis ulcerosa). 

Rahvameditsiinis soovitatakse tedremaranatõmmisega kuristada või loputada põletiku puhul suud või kurku. Seda kasutatakse vannide ja mähistena halvasti paranevate ja põletushaavade, külmakahjustuste ja hemorroidide korral. Seespidiselt aga maovaevuste ja kõhulahtisuse leevendamiseks.

Tedremaranast tehtud tõmmist või tinktuuri pruugitakse vannilisandina, samuti suurepoorilisele nahale mõeldud kreemides, raseerimisvees, deodorandis, suuvees ja paljudes muudes toodetes.

Tasub teada

Taime ladinakeelne nimi Potentilla officinalis tähendab tõlkes „raviv, võimas“. Sõna potentia, millest potentilla on tuletatud, tähendab võimu, ravimtaimede puhul sageli kasutatud laiend officinale pärineb aga omakorda ladinakeelsest sõnast officina – apteek, labor. Tedremarana teine ladinakeelne nimi on Potentilla erecta, milles sõna erectus vihjab taime püstistele vartele. Nii mõnedki tedremarana rahvakeelsed nimed viitavad taime kasutamisele kõhuvaevuste korral.

Tedremarana kootav ja antibakteriaalne toime on teada ammusest ajast, kusjuures taimele on omistatud ravivat väge enamgi kui tal tegelikult on. Näiteks loodeti sellest kunagi abi katku vastu. Saksamaal oli levinud järgmine legend: 1348–1349 Badenis, Wiesentalis möllanud katku ajal olid inimesed lootuse juba kaotanud. Siis aga lennanud taevast alla lind ja siristanud: „Sööge tedremaranajuuri, nii hoiate surma ära.“

Ka Hildegard von Bingen (1098–1179) tundis tedremaranajuure ravivaid omadusi. Ta kirjutas: „Tedremaran on pigem külm kui soe. Inimene, kelles on üleliigseid ja mürgiseid, see tähendab mädaseid mahlu, võtku tedremaranat ja kaks korda samapalju punast koeranaerist, pressigu neist välja mahl ja loksutagu seda savinõus. Taimemahlale kallaku ta peale head ja klaari veini ning joogu saadud segu pärast sööki ja enne magamaminekut viieteistkümne päeva jooksul. See jook viib kehast välja üleliigsed ja mürgised mahlad.“

Ravimtaimi soovitanud Šveitsi pastor Johann Künzle (1857–1945) on kirjutanud: „Loksuvad hambad jäävad taas kinni, kui loputada suud kaheksa päeva tedremaranaveega. Selleks segatakse kuuma vette jahvatatud tedremaranajuurt.“

Kui Saksamaale toodi sisse ratanjuur (Krameria lappaceae), vajus tedremaran unustusse. Esimese maailmasõja ajal, kui ratanjuure toomine välismaalt oli raskendatud, hakkas rahvas taas kasutama kodumaist tedremaranat, mis sisaldab parkaineid ratanjuurest enamgi. Tedremaranast saab punast värvainet, millest omakorda saab valmistada punast tinti.

Taim teise nurga alt

Tedremaran kuulub roosõieliste sugukonnas kibuvitsaliste (Rosoideae) hulka. Kibuvitsalistest on tedremaranal ainsana pea alati neli, mitte aga viis kroonlehte. Erandiks vaid aasta esimene õitsemine. Samal aastal teist korda õitsedes „hoiab“ taim ühe kroonlehe kokku – võib-olla on see tema saladus, kuidas ta õite väe roosilõhnana oma juurikasse saadab. Tedremaran on üldse pigem tagasihoidlik taim, mille maapealne osa oma lopsakusega ei uhkelda. Pigem näitab ta meile oma koomale tõmbavat olemust. Isegi taime võimas risoom on otsekui kokku tõmbunud ning on vesisteski kasvukohtades prink ja tugev.

Kuna tedremarana juurikas värvub lõikamisel punaseks, usuti, et sellega saab peatada verejooksu. Veripunane värv ja tundliku lõhnatajuga inimesele tuntav roosilõhn rõhutavad juurika õiesarnaseid omadusi. Sestap võib öelda, et oma olemuselt on tegu õiega, mis on kätketud parkaineterikkasse risoomi. Tedremarana kui ravimtaime olemus on sellega sarnane – kootav, pinguldav ja struktuuri vormiv, kui loomulik talitlus põletiku korral oma tasakaalu kaotanud on. Seejuures kohtleb tedremaran põletikku kui võrdset partnerit – põletikuvastane juuretõmmis ei suru põletikku alla, vaid ohjeldab seda, sest äge põletik võib olla märk pikaajalise kroonilise seisundi lõppemisest ega pruugi seetõttu sugugi halb olla. Tedremaran juhib ägenemist selliselt, et põletik võib viia tervenemisele.

Taim meie toodetes

Dr. Hauschka Med-i tarvis uuriti tedremarana toimet välispidisel kasutamisel ning pandi teda Dr. Hauschka Med SOS-nahakreemi sisse. See kreem taastab ärritunud naha tasakaalu ning aitab alatiseks pääseda sügelemise-kratsimise nõiaringist. Tedremarana toimet punetava, ärritunud ja sügeleva naha puhul kinnitavad ka kaasaegsed uuringud. Dr. Hauschka Med suuvees tugevdab tedremaran aga igemeid.

♦♦♦♦