Kirjeldus

Kähar kuni 3 m kõrgune põõsas okkaliste okstega õitseb märtsist aprillini. Veel enne lehti ilmuvad arvukad väikesed valged lõhnavad õied, mis paiknevad kogu oksa pikkuselt enamasti ühekaupa, kuid nii tihedalt, et terve põõsas on valge. Alles pärast õisi arenevad mais ovaalsed sakilise servaga lehed ning hilissuvel ümmargused väikesi ploome meenutavad mustjassinised valkja kirmega kaetud viljad, millel on roheline hapu viljaliha. Nende läbimõõt on 1 cm, nendes on kivi ning need kõlbavad süüa alles pärast seda, kui on külma saanud. Okkad on muide muundunud küljevõsud.

Laukapuu armastab päikesepaistelisi künkaid, kuivi valgusküllaseid lehtpuumetsi ning lubjarikast sügavat pinnast. Koos teiste roosõielistega moodustab see sageli läbitungimatuid okkalisi tihnikuid. Valgustarmastav laukapuu on äärmiselt vastupanuvõimeline loomade tekitatud kahjustuste ja pügamise suhtes. Ta võib madala pinna kiiresti täis kasvada ning paljuneb imetajate ja lindude poolt levitatavate seemnetega nagu ka kaugele tungivate juurevõsudega. Isegi tuulistes kasvukohtades trotsib ta loodusjõude. Nii pole imeks panna, et laukapuud kasutatakse pinnase kinnitamiseks astangutel ja kuivadel nõlvakutel ning varemete haljastamiseks, aga samuti kaitseks tuule ja lume eest. Laukapuu on peaaegu ideaalne põõsas, kui pidada silmas tema suurt väärtust mesilaste pidamisel.

Vaatamata suurele viljakusele on kaasaegne põllundus laukapuu põldudelt peaaegu välja tõrjunud. Alles viimase aja ökoloogilised uuringud on tõestanud hekkide kasulikkust põllumajandusele ja õigustanud nende taimede kaitsmist.

Kasutamine

Laukapuu meditsiiniline toime on kootav, kuseeritust kergelt soodustav, nõrgalt lahtistav ja põletikuvastane. Kuivatatud õisi kasutatakse teena vere puhastamiseks nahahaiguste ja reumaatiliste kaebuste korral ning kuristamiseks suu ja kõri limaskesta kergete põletike korral. Marjadest valmistatud püree või marmelaad toimib isutuse vastu.

Tasub teada

Kes on proovinud laukapuu hekist läbi tungida, meenutab ladinakeelset liiginime: spinosa = okkaline.

Juba väga varakult oli laukapuul tähtsus ka inimeste jaoks. Seda tunti juba neoliitikumi vaiehitiste ajal. Nende asulate väljakaevamistel leiti laukaploomide kive. Araablased, kreeklased, roomlased ja keskajal elanud inimesed kasutasid õisi ja vilju ravimiks või toiduks. Näiteks ülistavad Asclepiades ja Andromachus laukaploomidest valmistatud paksu mahla kui tõhusat vahendit düsenteeria vastu. Lisaks kasutati vähenõudliku laukapuu sitket puitu varem põllumajanduses. Puukoorest saadi läbipaistvat lakitaolist valgus- ja veekindlat tinti, viljadest punast ja puukoorest punakaspruuni värvainet villase ja linase värvimiseks. Ka vanad germaanlased tundsid laukapuu kaitsvat toimet - koos viirpuuga rajati neist aedadesse esimesed hekid, et kaitsta õunapuid ja ürte loomade eest. Paiguti omistati laukaploomile ka nõidusevastast ja selgeltnägemisvõimet andvat jõudu. Talupojad oskasid laukapuuõite põhjal ka ennustada:

"Kui laukapuu on lumivalge, on aeg otra külvata."

"Mida varem aprillis laukapuu õitseb, seda varem algab enne jaagupipäeva saagikoristus."

Laukapuu on rikkalikuks söögilauaks paljudele loomadele:

lopsakad õied on teretulnud toit varakevadistele putukatele, näiteks paljudele metsmesilastele, kimalastele, põrnikatele ja kärbestele. Hiljem ilmuvaid lehti söövad eriti meelsasti liblikaröövikud, näiteks puriliblikas, kase-siilaktiib, ohustatud Saturnia pavonia ning peamiselt sotsiaalsed võrgendkoid, ehitades okstesse siidist telke ning olles mõnikord nii arvukalt esindatud, et terved laukapuuvõsad on paljaks söödud. Laukapuus pesitsevad linnud nagu hallõgija ja talvike elavad siin nagu küllusemaal. Lindudele ja hiirtele, kes sõltuvad talvel marjadest, on see kähar põõsas hädavajalik sahver ja elupäästja.

Veel tänapäevalgi valmistatakse laukaploomidest soojendavaid jooke külmade talveõhtute jaoks. Soe laukaploomisiirup teeb toas olemise mõnusaks, kui väljas möllab tuisk. Ka želee ja marmelaad on vitamiinirikkad hõrgutised.

Rahvameditsiinis leidub laukapuuga seotud lummavaid tavasid. Tiroolis seotakse kollatõve vastu laukaploom vasakule rinnale. Paljudes paikkondades on kombeks süüa kolm korda järjest ära kolm laukapuu õieraagu: see pidavat kaitsma palaviku ja podagra eest.

Taim teise nurga alt

Varakevadel veel enne noorte võrsete ja lehtede tärkamist mähkub laukapuu säravvalgetesse õitesse. Kuid viljad muutuvad magusaks alles hiljem, kui esimesed öökülmad annavad märku lähenevast talvest. Oma tugevat elujõudu loovutab laukapuu kõhklevalt, hoides seda teatud mõttes oma sisemuses. Talve üle elanud õied aitavad ka inimorganismil talve üle elada ja ainevahetuse kevadele ümber häälestda. Elujõudu kandvad viljad tugevdavad kurnatuse korral.

♦♦♦♦