Kirjeldus

Pea igal aasal piiluvad maist septembrini ümbrust aasristiku ümmargused roosad siilipeakesed. Kuni viiekümne sentimeetri kõrgused, sageli punaseks tõmbunud ristikuvarred kasvavad lühikesest risoomist. Kolmeleheliste piklike lehtede keskel on iseloomulik heledam laik ning nii risoomi kui lehte katavad valkjad karvakesed. Ristikunutt koosneb hulgast piklikest üksikõitest, mida külastavad ja tolmeldavad ainult pika astlaga kimalased. Kimalased armastavad punase ristiku õisi, sest neis on palju nektarit ning ristikheina-aasalt saab palju mett.

Nagu kõik liblikõielised, on aasristiku juured sümbioosis mügarbakteritega (Rhizobiaceae), mis aitavad varustada taime lämmastikuga. Lämmastik on valkude tootmiseks, nagu ka pärilikkuse info kandja DNA jaoks, elulise tähtsusega. Enamus elusolendeid saab lämmastikku aga kätte vaid seotult, näiteks nitraatidest või uriinhappest. Seotud kujul on lämmastikku leida aga sageli vaid piiratud koguses. Mügarbakterid suudavad sümbioosi käigus siduda enamuse elusolendite jaoks tarvitamiskõlbmatut elementaarlämmastikku ning muuta see enda ja aasristiku jaoks kättesaadavaks. Nii peseb käsi kätt – tõeline sümbioos.

Kasutamine

Tänu parkainetele on aasristikust abi mitmesuguste limaskestapõletike puhul, näiteks seespidisel tarvitamisel kõhulahtisuse korral. Mähistena soodustab aasristik haavade paranemist. Rahvameditsiinis kasutatakse tema teed köha ravimiseks.

 Aasristik sisaldab ka eriti palju isoflavoone – aineid, mis on väga sarnased östrogeenidega ja mida seetõttu nimetatakse ka fütoöstrogeenideks. Need kaitsevad nahka enneaegse vananemise eest. Seespidiselt aitab isoflavoonirikas aasristikutõmmis menopausi nähtude vastu, olles seejuures väga hästi talutav.

Tasub teada

Aasristiku perenimi Trifolium tuleb ladinakeelsetest sõnadest tres, tria ehk „kolm“ ja folium ehk „leht“, mis kirjeldavad kolmeharulist ristikulehte. Liiginimi Pratense aga ladinakeelsest sõnast pratum „aas“, mis tähistab punase ristiku kasvupaika.

Põllumajanduses on valgurikas aasristik üks tähtsamaid söödataimi. Ta on nii elujõuline ja taastuv, et talub mängulise kergusega niitmist ka mitu korda aastas, andes veistele niimoodi pidevalt väärtuslikku sööta ja varustades lõppkokkuvõttes inimesi lehmapiima kaudu valkudega. Tänu sümbioosile mügarbakteritega rikastab ristik samas justkui möödaminnes lämmastikuühenditega ka pinnast, millel kasvab. Seda nimetatakse haljasväetamiseks. Ristikukasvatust mainitakse esmakordselt 11. sajandil. Hildegard von Bingen (u 1098–1179) juhib oma raamatus „Physica“ tähelepanu aasristiku raviomadustele, sama teevad ka tema kolleegid 16. sajandi ravimtaimeraamatutes.

Ristikust kui sööda- ja ravimtaimest tuntum on neljaleheline õnneristik, mis on eriti populaarne aastavahetuse paiku. Tegelikult oleme tänapäeval aga lausa topelt petta saanud. Nn neli lehte on õigupoolest üks neljaharuline leht. Teiseks on paljudes poodides müüdav õnneristik hoopis õnne-jänesekapsas (Oxalis tetraphylla), mis pole meie ristikuga, mida on traditsiooniliselt peetud õnnetoojaks, üldse sugulane.

Kui jätta kõrvale jutt, et juba Eva olevat paradiisist väljaajamisel mälestuseks õnnelikest päevadest võtnud kaasa neljalehelise ristiku, pärineb uskumus ristiku õnnetoovast võimest keltidelt. Neil oli jumalannadele pühendatud ristik õnne sümbol ja talisman pahade vaimude vastu, mis suutis kurja eemale hoida või kinkis selgeltnägejalikke võimeid. Õitsevas ristikus nähti keldi jumalanna jalajälgi ja juba seetõttu oli taim õnnistust toov. Kolmeleheline ristik sümboliseeris kõrgemaid müsteeriume: alati kolmel kujul ilmuvaid jumalusi, kolme ühiskonnakihti: lihtrahvast, kangelasi ja druiide, nagu ka kolmeks – filosoofideks (druiidid kui sellised), bardideks (lauljateks) ja šamaanideks – jagunevat druiidiseisust. Neljaleheline ristikuleht seevastu kehastas täiuslikku tasakaalu ja õnne. Kes selle leidis, ilma et oleks otsinud, see leidis õnne kohe kindlasti.

Iirlastele on ristik tänaseni rahvussümbol. "Shamrocki", nagu ristikut iiri keeles kutsutakse, kannavad iirlased kogu maailmas 17. märtsil, oma rahvuslikul pidupäeval, Püha Patricku päeval. See komme sai alguse ühest juhtumist püha Patriku (u 389–461) elus. Nimelt olevat too Iirimaale ristiusku viies isa, poja ja püha vaimu kolmainust edukalt ristikulehe näitel selgitanud. Keltide vanad kombed on Iirimaal tänaseni olulised, näiteks kuulub aasristik kui vana armumaagia ja viljakuse sümbol pruudipärja sisse. Seoses aasristikuga võiks rahvapärimusest pärit lugusid, kus nelja lehega ristik kaitseb rändajat õnnetuse eest, ajab palvetava vaimuliku segadusse, võimaldab lehe kandjal ära tunda nõidu või toob kaasa peatse abiellumise, jutustada lõputult. Inglise kõnekäänd "to live in clover" tähendab eesti keeles „jõukuses või külluseses elama“.

Miks mõnel ristikul on neljaharulised lehed, on tänaseni ebaselge. Arvatavasti on põhjuseks geneetiline mutatsioon, mille võivad käivitada ka keskkonnategurid. Vahel leitakse ka viie- ja enamharulisi ristikulehti – neilgi on oma tähendus.

Taim meie toodetes

WALA kasutab kontrollitud mahepõllundusest pärit aasristikut oma uuendava seerumi, uuendava päevakreemi, uuendava kaela- ja dekolteekreemi, uuendava silmaümbruskreemi ja uuendava kehapalsami tegemisel. Aasristiku tõmmisel lastakse seitse päeva suurtes kivinõudes valmida. Hommikuti ja õhtuti segavad WALA töötajad essentsi energiliselt ning lasevad muidu pimedas laagerduvale vedelikule paista päevavalgust. Niisugune on osa rütmilisest tootmismeetodist, mis kasutab looduse vastandlikke jõude.

♦♦♦♦