Kirjeldus

Mõeldes sidrunheinale tekivad silme ette eksootilised pildid, milles hõljuvad vürtsikate Tai roogade lõhnapilved. Selle mitmeaastase, kõrreliste perekonda kuuluva taime kodukohaks on troopika. Sidrunheina siledad sinakasrohelised lehed koosnevad lühikesest suletud lehetupest ja pikast avatud lehelabast, mis kasvab kuni 150 cm pikkuseks ja ripub otsast elegantselt allapoole. Teravate servadega lehed, mis lõhnavad aromaatselt sidruni järele, kui neid sõrmede vahel hõõruda, moodustavad kuni 120 cm kõrgusi puhmaid. Lehtede alus on paksenenud, sest noorima lehe tupest kasvavad välja uued lehed. Nii tekib sibulataoliselt üksteise sees paiknevatest lehtedest ring, kusjuures kõige vanemad lehed on väljaspool. Vaid harva moodustab sidrunhein viljapeakujulisi õisikuid, enamasti paljuneb ta vegetatiivselt, võsudega.

Rääkides rohust, mis kasvab näiteks heinamaal, mõtleme reeglina kõrrelisi. Selle perekonna tunnuseid tasub lähemalt vaadelda. Kuuluvad sinna lisaks sidrunheinale ikkagi nii olulised põllukultuurid nagu nisu, rukis, oder, kaer, hirss, mais, suhkruroog ja bambus. See, mida me nimetame kõrreks, on rohttaime vars. Sellest kõrrest, millel on paksenenud kasvupunktid - sõlmevahemikud - hargnevad lehed ja õied. Neid kõrreliste väga lihtsaid õisi, mida tolmeldab tuul, ümbritsevad väikesed lehekesed, pähiku kandelehed. Õied võivad paikneda väga erinevalt:

peadena nagu me seda tunneme nisu puhul, pööristena nagu kaera või viinamarjade puhul, see tähendab harunemata vartel, mis kasvavad välja põhiteljelt.

Kasutamine

Sidrunheina eeterlikus õlis sisalduv tsitraal toimib suures koguses rahustavalt, valuvaigistavalt ja põletikuvastaselt. Seetõttu kasutatakse Aasia rahvameditsiinis sidrunheina rahutuse ja palavikuhaiguste puhul. Aasia köögi tüüpilise maitseainena või teesegude komponendina stimuleerib see söögiisu ja aitab seedetrakti häirete korral. Nahale kantuna tõrjub sidrunilõhn putukaid.

Tasub teada

Botaaniline nimetus cymbopogon tuleneb kreekakeelsest sõnast kymbe = "paat" ning pogon = "habe". See kirjeldab pähiku paadikujulisi kandelehti ja mitmetest õitest koosnevaid päid, mis meenutavad habet. Keskajal jõudis sidrunhein karavanidega troopilisest Aasiast Euroopasse. Siin kasutati seda õllepruulimisel ja hõõgveini valmistamisel. Kuid tõeliselt kuulsaks sai sidrunhein meie kultuuriruumis alles 1980ndatel aastatel aroomilambi õlina ning üha populaarsemaks muutuvate Aasia toitudega.

Eeskätt Kagu-Aasia ja Sri Lanka köögis on sidrunhein traditsiooniline maitsetaim, seda just värskena, sest kuivatatud taime aroom on palju nõrgem. Selleks kasutatakse lehtede mahla ja tihedat koostist, milles on kõige rohkem eeterlikku õli. Valge sisemus lõigatakse peeneks ja seda segatakse toitude hulka. Vanemaid puitunud varsi on kõige parem keeta pehmeksklopitult koos toiduga ning eemaldada enne serveerimist. Sidrunile sarnanev aroom, milles võib tunda veidi roosilõhna, annab toitudele viimistletud maitse. Pannes värsked lehed külma vette saab värskendava ja janu kustutava joogi. Indias kasutatakse sidrunheina pigem parfüümide valmistamiseks ja ravimtaimena.

Kes soovib omaenese sidrunheinataime, võib osta Aasia kauplustest värskelt lõigatud varre. Vette panduna tekivad lõikepinnale juured. Juurtega vars kasvab mullas aromaatseks taimeks. Sidrunheina varsi saab suurepäraselt säilitada ka sügavkülmutatult.

Taim meie toodetes

Dr. Hauschka toodetes vallandab sidrunheina eeterlik õli oma toniseeriva jõu. Tooted sisaldavad sidrunheina tõmmist, mida valmistatakse WALA väljatöötatud meetodil kindlaid looduse rütme hoolega järgides. Selleks lastakse sertifitseeritud mahekasvandusest pärit kuivatatud sidrunheinal küpseda nädal aega päevalilleõlis, mis on samuti pärit sertifitseeritud mahekasvandusest. Segu on selles faasis soojenenud 37 °C-ni, mis vastab inimese kehatemperatuurile. Hommikuti ja õhtuti segatakse preparaat ettevaatlikult läbi. Nii saab kogu sidrunheina jõud õlisse üle kanduda.

♦♦♦♦