Kirjeldus

See, mida tunneme hõrgu avokaadona, on tegelikult 10 kuni 20 m kõrguseks kasvava igihalja, tumeroheliste, kuni 40 cm pikkuste lehtedega puu vili. Umbes kümneaastasel puul valmivad väikestest silmatorkamatutest kollakasrohelistest õitest esimest korda viljad, mis paiknevad arvukalt pööristes. Üksainus puu võib anda rohkem kui miljon õit, millest vaid väike osa areneb viljaks.

Ümmargune kuni pirnikujuline vili on botaanilises mõttes mari, mille rohekaskollane kuni kuldkollane viljaliha ümbritseb paksu seemet. Avokaadod ei lähe puu otsas pehmeks kunagi, vaid kukuvad kõvana alla. Allakukkunud viljade veesisaldus väheneb ja viljaliha muutub pehmeks ning võitaoliseks.

Kasutamine

Avokaadovili, mis sisaldab kuni 25% rasva, vitamiine, mineraalaineid ja mikroelemente, ei ole mitte ainult toitev ja maitsev toiduaine, selle viljalihast saab pressida ka kvaliteetset õli, mida kasutatakse toidu valmistamisel ja kosmeetikas.

Võrreldes teiste looduslike õlidega on avokaado kehaõli lihtsalt pealekantav ja kergesti imenduv. See hooldab hästi kuiva, tundlikku ja ketendavat nahka ning muudab selle pehmeks. Kaotab ketendava naha ja surnud naharakud. Ühtlasi kiirendab toitev avokaadoõli haavade paranemist ning hooldab peanahka ja juukseid.

Tasub teada

Nimi "avokaado" on hispaaniakeelne variant nahuatli hõimu asteegikeelsest sõnast ahuacatl, mis tuleneb sõnast ahuacacuahatl. Tõlkes tähendab see munandipuud, mis kirjeldab tabavalt puu küljes paarikaupa kasvavaid avokaadovilju. Hispaanlastel muutus asteegikeelne mõiste sõnaks aguacate, millest sai "avokaado".

Esimesed vihjed avokaado kasutamise kohta andsid haualeiud ajast 7000 eKr. Peruus leidsid arheoloogid väljakaevamistel avokaadokujulise veekannu, mis pärines inkade-eelsest ajast (u 900 eKr). Asteekidest on teada, et nad kasvatasid avokaadot. Nad sõid vilju ning kasutasid õli naha- ja juustehoolduseks. Nad austasid avokaadot imeviljana ja kasutasid sellest valmistatud püreed haavade ravimiseks, mao- ja soolestikuprobleemide ning koolikute puhul. Õliga segatud avokaadopüreed peeti afrodisiakumiks.

Kui hispaanlased Ameerikasse jõudsid, oli vili levinud Mehhikost Peruuni. Fernandez de Oviedo (1478–1557) – ajaloolane ja Lõuna-Ameerika vallutamise kroonik – kirjeldas aastal 1526 oma raamatus "Sumario de la natural historia de las Indias“ esmakordselt avokaadot. Koos hispaanlastega jõudis vili Kariibi mere piirkonda, Venetsueelasse, Madeirasse ja Kanaaridele. Tänapäeval on maailmas rohkem kui 400 kultuursorti.

Avokaadoõied muudavad koguni sugu – pool päeva on õie emane osa valmis tolmeldamiseks, järgmise päeva teisel poolel on valmis isas-õietolm.

On puid, mille õied on ennelõunal emased ja pärastlõunal isased, ning puid, mille puhul on täpselt vastupidi. Vaid juhul, kui need kaks puutüüpi kasvavad lähestikku, tolmeldavad mesilased, kärbsed ja herilased õisi.

Varem levitasid avokaadoseemneid suured imetajad, nt tänapäeval väljasurnud Lõuna-Ameerika hiigel-laiskloom. Nad sõid avokaadovilju koos seemnetega, mis väljusid ringiliikuvatest loomadest koos sõnnikuga emastaimest kaugel. Tänapäeval avokaadopuu seemned enam loomulikul teel ei levi, kui mitte arvestada inimesi, kes kasvatavad seemnetest imposantseid toataimi.

Neutraalse pähklimaitsega avokaadot kasutatakse maailma köökides väga erineval viisil, kord soolaselt, kord magusana. Taiwanil ja Filipiinidel juuakse piima ja suhkruga vahustatud avokaadot magustoiduna. Näiteks võib tuua ka Lõuna-Ameerika avokaadojäätise, sushi avokaadoga Jaapanis, avokaadodipid (guacamole) Mehhikos või avokaado koos piima, kohvi ja rummiga, mida juuakse Indoneesias.

Avokaado viljaliha oksüdeerub õhu käes kiiresti ja muutub ebameeldivalt pruuniks. Avokaadokreemide puhul võib sidrunimahla või äädika asemel lisada rasvasesse kreemi seemne, mis hoiab ära pruuniks muutumise.

Taim meie toodetes

Avokaadoõli on paljudes Dr. Hauschka toodetes hooldavaks komponendiks.

♦♦♦♦