Kirjeldus

Äärmustega toimetulemisel on jojoobipõõsas tõeline ime. Igihaljas, kuni 3 m kõrguseks kasvav põõsas kasvab kõrbepiirkondades, kus öised temperatuurid on 0 kuni 5 °C ning päevased temperatuurid kuni 45 °C. Seal suudab taim ellu jääda vaid tänu oma kuni 4 m sügavusele ulatuvatele juurtele, millega saab vett alumistest mullakihtidest, samuti tänu oma kuivusega kohanenud lehtedele. Haralistel põõsastel on väikesed pikergused lehed, mis kaitsevad end aurustumise vastu nahkja pinna ja karvadega. Taim on kahekojaline. See tähendab, et on isaspõõsad, mis toodavad õietolmu, ja emaspõõsad, mille tagasihoidlikest õitest arenevad pärast tuule poolt tolmeldamist pruunid tõrukujulised jojoobipähklid. Vaatamata äärmuslikele kasvukohtadele võivad jojoobipõõsad elada kuni 200 aasta vanuseks.

Kasutamine

Jojoobiõli on suurepärane nahahooldusvahend, mis tekitab nahale õhku läbilaskva, kuivamise eest kaitsva õhukese kihi, mis ei kleebi ega määri ja annab lisaks loomuliku UV-kaitse tugevusastmega 4. Nahk muutub siledamaks, pehmemaks, elastsemaks ning paraneb selle niiskusesisaldus. Kuna õli struktuur sarnaneb naharasvale, tungib see ka kergesti sügavamatesse nahakihtidesse. Akne vulgarise puhul pidavat jojoobiõli vähendama naharasu moodustumist. Lisaks mõjub see põletikuvastaselt ning rahustab nahka päikesepõletuse ja nahaärrituse korral.

Lisaks sellele on jojoobiõlil veel teisigi omadusi. See asendab spermatseeti - loomade kaitsmise eesmärkidel praeguseks keelatud vaha, mida saadi kašelottide peadest ja kasutati täppisinstrumentide määrimiseks ning keemia-, farmaatsia- ja kosmeetikatööstuse toorainena. Tahkeks vahaks muudetuna on jojoobiõli kreemide ning pehmete valgete vahade aluskomponendiks, millest toodetakse hooldusvahendeid (nt mööblile, põrandatele), samuti autolakke.

Iseäranis uuenduslikud ja lootustandvad on araabia uurijate katsed kasutada jojoobiõli diiselkütuse asendajana. Mittemürgisest ja väävlivabast jojoobiõlist eraldub põlemisel madalama süsinikusisalduse tõttu vähem süsinikmonoksiidi ja süsinikdioksiidi kui tavalisest diislikütusest. Ühtlasi ei teki ohtlikke vääveloksiide ja nõge.

Eeliseid on teisigi, nii et võiks kujutleda maailma kõigi kõrbealade katmist jojoobipõõsastega. Egiptuses olevat sellega juba algust tehtud.

Tasub teada

Nime jojoobi tuletasid hispaanlased papago-indiaanlaste sõnast jojowi. Teadusliku nimega Simmondsia austati loodusuurijat F. W. Simmondsit. Nimetus chinensis on jäänuk eksitusest: alguses arvati, et jojoobipõõsas on pärit Hiinast. Varem kandis jojoobipõõsas ka teaduslikku nimetust Buxus chinensis. See nimi on veel tänagi kosmeetiliste preparaatide komponentide nimekirjades, nn INCI-s.

Mitmed indiaanihõimud kasutasid pähklitest saadud jojoobiõli erineval viisil: apatšid pruukisid seda valuvastase vahendina, papago-indiaanlsed ravisid õliga muu hulgas maohaigusi. Suur tähtsus oli jojoobiõlil naha- ja juustehoolduses. Jojoobipähklitest valmistati toorelt või röstituna erinevaid toite ning jahvatatuna jooke. Euroopasse jõudis jojoobi alles 18. sajandil.

Oma erilise vahataolise struktuuri tõttu ei saa jojoobiõli oksüdeeruda ja rikneb palju aeglasemalt kui teised õlid. See talub temperatuure kuni 300 °C. Äärmiselt kuivades piirkondades kasvav jojoobiõõsas on seal oluline kaitse pinnase erosiooni vastu.

Taim meie toodetes

Tänu jojoobiõli lugematutele headele nahka hooldavatele omadustele on see enamikus Dr. Hauschka kosmeetikatoodetes üheks põhiliseks koostisosaks.

♦♦♦♦