Kirjeldus

2001. a. valiti mägiarnika Saksamaal aasta ravimtaimeks. Et seda loodusest leida, tuleb ronida kõrgele: taime koduks on väetamata või nõrgalt väetatud mägikarjamaad ja kanarbikuväljad, kus juunist augustini sirutuvad õhku tema säravkollased õisikud. Nagu kõigi korvõieliste puhul, koosnevad need paljudest väikestest üksikutest õitest: kõige väiksemad torukesed keskel, nende ümber suuremad torukesed pika väljapoole suunatud lehega, mida peame õieleheks. Mägiarnikat iseloomustavad kolm väikest "hammast" selle õielehe otsas. Õied paiknevad kuni 50 cm kõrgustel tugevatel vartel, mis kasvavad välja leherosetist. Taim on püsik ja peab vastu karmidele talvedele mägedes, tõmbudes külmaks ajaks risoomi tagasi.

Kasutamine

Arnikal on haavu parandav, antiseptiline ja põletikuvastane toime. Taim taastab kudesid ning sobib muljumiste, marrastuste, torke- ja lõikehaavade raviks. Sellega on seotud ka paljud arnika rahvapärased nimed. Verevalumite, rebestuste, muhkude ja muljumiste ravimisel on tal rahustav ja valuvaigistav toime. Arnika lõdvestab kudesid ja muudab nad elastseks, mis teeb tast asendamatu abilise lihaste valulikkuse ennetamisel ja ravimisel. Arnikasalv on oluline vahend veenide hooldamiseks ja põletikuliste veenide ravimiseks. Suu- ja kõripõletike korral arnikalahusega kuristamine või kurgu loputamine stimuleerib verevarustust ja tugevdab limaskestade vastupanuvõimet.

Tasub teada

Arnika nime päritolu osas ei ole üksmeelt. On neid, kes arvavad, et see tuleneb kreekakeelsest sõnast arnakis = "tallenahk" ja tähistab pehmete karvadega kaetud õisikut. Teised näevad selles kreekakeelse sõna ptarmos = "aevastama" lühenenud vormi ptarmike. Nii nimetas neid aevastama panevaid korvõielisi väidetavalt Dioskurides. Nime päritolu kolmanda variandina oletatakse araabiakeelset sõna arnich.

Arnikas peitub hundi metsik loomus ning sellepärast nimetatakse seda ka hundililleks. Selle õitesse on talletunud mägipäike, mis meenutab hundi kollaseid silmi. Hilissuvel, kui tuul tuhiseb viljapeades, hulkus viljahunt viljas. Mütoloogilise tegelasena sümboliseeris ta paganlikel aegadel põllu jõudu, vilja vaimu ja andis viljale küpsemiseks energiat. Niipea kui hunt põllult lahkus, vili närtsis. Et viljahunt ei kaoks, torkasid talupojad põlluserva arnikat. Hunditaimena takistas see hunti põllult lahkumast. Kui viimane vili oli lõigatud, pääses hunt minema ja hüppas viimasesse vihku. Sageli ehtisid inimesed selle ära ja kandsid juubeldades külla. Hiljem torkasid talupojad jaanipäeva ajal arnikat põlluserva, et kaitsta põldu viljadeemoni eest.

Arnika oli pühendatud jumalanna Freyale ja kuulus jaanipäeva kombestiku kõige tähtsamate taimede hulka. Naistepuna ja sõnajala kõrval ei tohtinud see puududa ühestki suvise pööripäeva rituaalist. Ka ilmanõidumisel mängis arnika tähtsat rolli ning seda kasutati äikese ajal suitsutamiseks: "Pange arnika põlema, et ilm saaks muutuda!"

Taim teise nurga alt

Arnika kollase silma ja selles peituva päikesejõu sära paistab mägikarjamaadel kaugele. Suvel ta justkui avab oma silmad – maadligi surutud õiesarnasest leherosetist kasvab ootamatult vars, mida kroonib õisik. Arnika ilu ei piirdu ainult lopsaka lehestikuga, ta puhkeb uhkelt ka õitsema. Taimel justkui oleks juure ja õie polaarsus, millel tundub puuduvat ühtne rütm. Just see omadus häälestab inimese organismi õigesse elurütmi ja mõjub tasakaalustavalt. Välised vigastused, nii kummaliselt kui see ka ei kõla, võivad olla kaudselt seotud inimorganismi tasakaalustamatusega ning siin võib leida seoseid arnika tasakaalustava mõjuga, mis kiirendab paranemisprotsessi. Üheks õisikuks koondunud rohked õiekesed meenutavad päikest. Selle taime unikaalne korrastatud struktuur mõjutab imekombel kahjustatud ja deformeerunud kudesid.

♦♦♦♦