Kirjeldus

See, mida me valmistame kotikeste või lahtise musta teena, on kuni 15 m kõrguseks kasvava teepõõsa noored võrsed ja lehed. Kasvandustes on taimed tagasi lõigatud, et korjajatel oleks lihtsam töötada. Pikergused tumerohelised läikivad lehed ümbritsevad põõsast nii tihedalt, et teeistandused näevad eemalt vaadates välja, nagu oleksid need kaetud tiheda rohelise polstriga. Kuni kolme sentimeetri suurustes valgetes tugevasti lõhnavates õites on palju kollaseid tolmukaid. Need on väga sarnased taime sugulase kameeliaga. Teetaim armastab pehmet vihmast kliimat ja edeneb kõige paremini troopilistes-subtroopilistes riikides.

Kasutamine

Must tee ei ole mitte ainult ergutav jook, millel on kogu maailmas palju sõpru (vee järel enimtarvitatav jook). Ergutav aine kofeiin tugevdab keskendumis- ja reageerimisvõimet, stimuleerib maohappe moodustumist ja tugevdab südame tööd. Rikkalikult parkaineid sisaldav jook aitab kõhulahtisuse korral, pärsib kõhulahtisuse tekitajate tegevust ning soodustab kuseeritust. Tee pärsib bakterite paljunemist suu limaskestal ja vähendab hambaid kahjustavate hapete moodustumist. Kõige rohkem fluori sisaldava taimse toiduainena annab tee seega mitmekordse panuse kaariese ennetamisel. Välispidiselt kasutatuna leevendab must tee sügelust ja toetab ekseemide, nt atoopilise dermatiidi, paranemist.

Tasub teada

Nimetus "tee" on pärit Lõuna-Hiina linna Xiameni min'i dialektist. Teed tähistavat hieroglüüfi hääldatakse seal "te". Põhja-Hiina mandariini keeles on hääldus "cha", millest tuleneb nimetus vene, araabia, türgi ja teistes keeltes. Teadusliku nimetuse Camellia andis Carl von Linné teele Austria apteekri Georg Josef Kameli (1661–1706) auks, kes töötas Manilas Moraavia jesuiitide misjonis ja kirjeldas esimesena süstemaatiliselt Filipiinide taimestikku. Nimetus sinensis osutab teetaime kodumaale Hiinale.

Musta teed mainitakse esmakordselt Hiina ürikutes 2700. aasta paiku eKr. Legendi järgi võlgnevad hiinlased tee avastamise eest tänu oma legendaarsele esimesele keisrile Shennongile. Kui too kasutas vee keetmiseks tuld tehes teepõõsa oksi, olevat teeoksad tulisesse vette kukkunud. Shennong väidetakse olevat vanima ravimtaimi ja põllundust käsitleva raamatu "Shen nung pen Ts´ao king" autor.

Jaapani zen-meister Eisai (1141–1215) õppis teevalmistamise ja joomise kunsti Hiinas ja arendas selle põhjal välja Jaapani teerituaali.

Veneetsia kaudu jõudis tee 1550. aasta paiku Euroopasse toona veel väikestes kogustes, oli kättesaamatult kallis ning saadaval ainult apteekides. Suuremaid koguseid importisid esmakordselt Hollandi kaupmehed.

Indoneesias sai teekasvatus alguse 18. sajandil, Indias ja Sri Lankal (Tseilonil) alles 19. sajandil inglaste algatusel, kes soovisid saada sõltumatust Hiina teeimpordist. Tänapäeval on India suuruselt teine teekasvatuspiirkond.

Must tee tekib fermenteerimise – ensümaatilise protsessi tulemusena. Ensüümid sisalduvad värsketes lehtedes ning teatud koostisained, nt parkained, oksüdeeruvad, niipea kui rakustruktuur lehtede purustamise tagajärjel lõhutakse. Seejuures muutub teelehtede värv ja maitse. Fermentatsiooni lõpuleviimiseks kuumutavad teetootjad pärast kindlaksmääratud aja möödumist lehti, deaktiveerides ensüümid. Olenevalt fermentatsiooni kestvusest on teel erinev maitse ja värv. Näiteks fermenteeritakse oolong-teed väga lühidalt ja rohelist teed üldse mitte.

Lühikest aega tõmmanud tee stimuleerib paremini kui pikemat aega tõmmanud tee, mis on tingitud koostisainete erinevast lahustumisest. Kofeiin lahustub vees kergemini kui parkained. Seetõttu sisaldab kaua tõmmanud tee rohkem parkaineid. Need omakorda aeglustavad kofeiini omastamist.

Farmaatsiatööstus eraldab teetootmise jääkidest kofeiini.

Taim meie toodetes

Välispidiselt kasutatuna pinguldab rikkalikult parkaineid sisaldav must tee lõtvunud nahka ja kaitseb tundlikku nahka. Kompressina rahustab see tursunud silmalauge ja punetust silmade ümbruses.

♦♦♦♦