Rahu ajal oli Karl Sigmund otsustanud ohvitserikutse kasuks, mis tema jaoks tähendas eelkõige diplomaatilist tööd rahu nimel. Sõjas sai temast aga tegevohvitser – kapten, mis tõi endaga kaasa ka sagedased asukohavahetused. Kui olukord vähegi lubas, reisis Elisabeth Saksamaa piires abikaasaga kaasa, töötades õena Punase Risti heaks.
Kultuuriga sõja vastu
Rudolstadti linnas Thüringenis oli Karl sõja lõpus paigal pikemalt. Sigmunditel avanes seal võimalus kolida Heidecksburgi barokse lossi juurde kuuluvasse väikesesse teemajja, mida ka Schilleri majakeseks kutsuti, sest omal ajal oli Schiller selles aeg-ajalt elanud. Et sõjamasendusele vaheldust pakkuda, korraldas Elisabeth seal majakeses igal teisel neljapäeval valitud külalistele, kelle hulgas oli palju loovinimesi, salongiõhtuid. Väikesest ringist sai vaimne ja sotsiaalne pelgupaik neile, kes natsirežiimi ja sõjaga leppida ei tahtnud.
Sõja lõpp ja uue elu keeruline algus
13. aprillil 1945 jõudsid USA väed õhurünnakute saatel Rudolstadti. Elisabeth töötas sel päeval Punase Risti ülemõena Heidecksburgi lossi keldris, Karl oli aga saadetud Böömimaale. Telegramm teatega sõja lõppemisest jõudis Elisabethini 8. mail 1945. Naine asus jalgsi Rudolstadti poole teele. Ent teel võtsid ameeriklased ta kinni, lasksid aga kohe jälle vabaks, sest nende meelest polnud tegu natsiga.
Rudolstadtis ehitas Karl ümber oma Citroëni, millega pakkus veoteenuseid nii Ameerika kui nõukogude sõjaväeosadele. Nõukogude salapolitsei vahistas Karli süüdistust esitamata, mees viidi Weimari vanglasse. Elisabeth püüdis nõukogude võimusid küll veenda Karli vabastama, ent meest hoiti vangis tervelt kaks aastat. Teadmatuses ja ootuses möödunud aastatel oli Elisabethil suur abi neljapäevastel salongiõhtutel tekkinud sidemetest. Tänu neile avanes tal näiteks võimalus töötada Jena teatris dramaturgi ja lavastaja abina.
1947. aastal, kui Karl vabastati, tuli Sigmunditel Saksamaalt lahkuda. Põhjuseks oli laiaulatuslik aktsioon saata sõja tõttu Saksamaale sattunud inimesed kodumaale tagasi. Sigmundid kolisid Salzburgi, kus valmistusid minema Rootsi. Mõtte selleks said nad Karl Sigmundi rootslannast lapsehoidjalt Signelt, kelle juures Stockholmis oli Karl lapsepõlves kaks aastat elanud – see aeg oli Karli mälestustesse jäänud imekaunina. Pärast sõja lõppu veenis „tädi“ Signe Karli, et too koliks koos naisega Rootsi, pakkudes hakatuseks ka rahalist abi. Kui Karl ja Elisabeth 1948. aastal Rootsi sissesõiduviisa said, müüsid nad laevapiletite ostmiseks maha kogu oma vara.
Petetud lootused
Sigmundid saabusid 59-aastase lapsehoidja Signe juurde rahata ja varata. Kuigi Signe oli lubanud neid aidata, selgus, et see pole võimalik, sest Signe pangadirektorist mees oli pangas rahadega kahtlaseid tehinguid sooritanud ning pandud neljaks aastaks vangi. Sigmundite Stockholmi saabudes oli mees surnud, Signe aga elas oma väikesest pensionist Stockholmi lähistel ühetoalises korteris. Sigmunditele polnud ta sellest rääkinud. Karl ja Elisabeth tundsid end petetuna. Raha Austriasse tagasipöördumiseks neil aga polnud. Nii jäädigi Rootsi. Karl tegi alguses ilma tööloata juhuslikke abitöid. 1950. aastal sai ta aga tööd suures autokoolis Stockholmis. 1965. aastal sai temast autokooli juhataja. Elisabeth õppis samal ajal rootsi keelt ning jätkas oma kosmeetika-alaseid katsetusi ja uurimisi.
Elisabeth Sigmund luges raamatukogudes meditsiinialaseid raamatuid ka sõja ajal. Berliinis sattus ta kokku rohukaupmehega, kes müüs mustal turul ravimtaimi. See andis Elisabethile võimaluse valmistada kosmeetikatooteid ja anda neid tuttavatele ohvitseriprouadele katsetamiseks.
