Christine Ellinger on mahe mangovõi saamisloo juures olnud algusest peale. Ta töötab Wala Heilmittel GmbHs – ettevõttes, kus toodetakse Dr. Hauschka kosmeetikat – tooraine hankijana. WALA sooviks on, et mahepõllundus leviks kõikjal maailmas. Sellepärast, et maheviljelus tähendab vähem kunstväetisi ja pestitsiide. “ Sellest võidavad ühtmoodi nii inimene kui ka loodus,“ ütleb Christine Ellinger. WALA toorainehankijale oli arusaamatu, et mangovilju kasvatatakse sertifitseeritud mahekvaliteediga, ent taime väärtuslikku kivi edasi ei töödelda. “ Mangosid pakutakse turul küll ka värskena, kuid suurem osa läheb kas mahla tootmiseks või pakutakse tarbijale kuivatatuna,“ sõnab Ellinger. Seejuures jäävad järele koored ja kivid. Just see kivi pakkus Christinele huvi, sest sisaldab väärtuslikku toorainet.

Mahe mangovõi ümbertöötlusprojekt

Mangod kasvavad paljudes maailma riikides. Christine Ellinger reisis eri mandritele ja pidas mitmeid läbirääkimisi enne, kui ta 2008.  aastal lõpuks Indias Nanalal Satra näol sobiva äripartneri leidis . Nanalal Satra on firma Castor Products Company ärijuht, kellelt WALA ostab juba aastaid sertifitseeritud mahekvaliteediga külmpressitud riitsinusõli. “Nanalal Satra sai kohe aru, mida me vajame,” ütleb Christine Ellinger. Vaatamata sellele võttis veel tükk aega, kuni me kõik vajaliku mahe mangovõi tootmiseks kooskõlastasime.” Christine Ellinger algatas selle projektiga seni uurimata valdkonna, sest  WALA ostis seni mangovõile alternatiivset toorainet.  Lahendada tuli hulk küsimusi: kuidas mangoseemned kivi seest kätte saada?, kuidas seemnetest mahevõid valmistada? või kuidas ilma kunstlike säilitusaineteta vältida mangovõi rääsumist? “Me ei teadnud alguses, kui palju vilju tarvis läheb, et katta meie mahe mangovõi vajadus,“ meenutab Christiane Ellinger. “Koguse väljaselgitamiseks tegime esimese proovipartii 2009.  aastal.”

Mangovõi saamiseks tuleb kivisid kõigepealt päikese käes mitu päeva kuivatada. Siis saab need käsitsi purustada ja seemned edasiseks kuivatamiseks välja võtta. See on tõeline väljakutse, sest kohe peale vilja korjamist algab vihmaperiood. Seepärast tuleb reeglina üks osa seemnetest kuivatada lõplikult alles ahjus. Et säästa mittetaastuvat energiat nii palju kui võimalik, kasutavad Nanalal Satra ja WALA päikeseenergiat. “Tellisime uuringu, et välja selgitada, kuidas seemneid päikeseenergia abil kõige paremini kuivatada,“ jätkab Christine Ellinger. “Kuivatatud seemned rändavad laevaga Saksamaale, kus neist väärtuslikku mahe mangovõid valmistatakse. WALA eesmärgiks on, et tulevikus hakataks Indiast tooma mangovõid, mitte seemneid. Nii oleks projekt kohalikule India kogukonnale veelgi jätkusuutlikum.” Kuid jätkusuutlik ahel on loodud juba nüüd, sest mangokive ei visata ega põletata enam ära, vaid neist tehakse väärtuslikku toorainet. Nanalal Satra rõõmustab ka selle üle, et saab mahe mangovõi korjamise hooajaks palgata juurde 40 töölist.

Mangovõi – õrna säraga tooraine 

Mangovõi sarnaneb koostiselt kakaovõiga. Ta hooldab nahka, annab talle erinevaid rasvhappeid,  jagab piisavalt niiskust ja elastsust. Mangovõi silub kortsukesi ja hooldab eriti hästi karedat nahka. Ka tema kerge kaitse UV-kiirte eest on tõestatud. Kuna mangovõi on söödav, kasutatakse seda ka šokolaadi valmistamisel.

Mangovõi Dr. Hauschka toodetes

Mangovõid sisaldavad järgmised Dr. Hauschka tooted:

• Pinguldav mask: siluv, tugevdav intensiivhooldus kuivale, elastsust kaotavale nahale.
• Silmaümbruskreem: kerge, niiskust hoidev ja siluv silmahooldus, mis ennetab kortsukeste tekkimist.
• Huuleläige
• Med näokreem: väga kuivale, sügelevale, ketendavale nahale. Igapäevane näohooldus neurodermatiidi korral.
• Med intensiivkreem: paikne hooldus väga kuivale, sügelevale, ketendavale nahale. Täiendav hooldus neurodermatiidi ravile.
• Med kehapalsam: väga kuivale, sügelevale, ketendavale  nahale. Igapäevane kehahooldus neurodermatiidi korral.

Aastal 2005 alustas etiooplane Fekade Lakew firma WALA Heilmittel GmbH abiga kuuel hektaril Damaskuse rooside kasvatamist biodünaamilise põllunduse põhimõtete järgi. Tänaseks on roosipõld laienenud 25 hektarile. 2012. aastal destilleeris Fekade Lakew esimese partii roosi eeterlikku õli. See on esimene Sahara-alusest Aafrikast saadud roosiõli, mille valmistamisel liigutakse mahekvaliteedi poole. Kuna WALA tehase, kui WALA ravimite ja Dr. Hauschka kosmeetika tootja jaoks on kvaliteet esmatähtis – võimalusel kasutame me üksnes biodünaamilise põllunduse põhimõtete järgi kasvatatud või sertifitseeritud mahekasvatusest saadud toorainet – on püsivate suhete loomine uute toorainetootjatega meie jaoks väga oluline. Firma Terra PLC roosifarm asub umbes 125 km pealinnast Addis Abebast põhjapoole, 2900 m kõrgusel Debre Birhanis. Suur kõrgus on Damaskuse roosi jaoks ideaalne. Kõik sai aga alguse 2002. aastal köögiviljakasvatamisest. Siis tuli lühike lõikerooside kasvatamise periood. Kuna need aga hiliseid külmasid, mis Etioopia mäestikus esineda võivad, ei talunud, otsustas Fekade Lakew hakata kasvatama vastupidavamat Damaskuse roosi. Peagi võttis ta ühendust WALA-ga, kus oldi projektist vaimustatud. „Olime juba mõnda aega mõelnud katsetada roosikasvatusega ekvaatori lähedal,“ räägib naturamus GmbH tegevjuht Ralf Kunert. Mida lähemal ekvaatorile taim kasvab, seda kauem ta õitseb. Kui tuntud roosikasvatusmaades Bulgaarias, Türgis või Iraanis õitsevad roosid neli nädalat ja selle aja sees tuleb nad ka korjata, siis Debre Birhanis kestab õitsemine kaheksa nädalat. „Tohutu eelis, sest sama koguse roosiõite korjamiseks on aega kaks korda rohkem,“ selgitab Ralf Kunert. See tähendab, et inimesed peavad töötama väiksema pingega, korjajaid on vaja vähem, neid saab palgata pikemaks ajaks, mõnikord isegi alaliselt, rooside kvaliteeti saab korjates paremini kontrollida ning destilleerimisseadmed on ühtlasemalt koormatud. Etioopia mäestikust pärit rooside kasuks räägib seegi, et Etioopia roosiõied on võrreldes muu maailma omadega pea kaks korda raskemad, kaaludes 4 grammi tavapärase 2–2,5 grammi asemel. Kõik see tähendab aga külluslikumas koguses eeterlikku õli.

WALA võtab sotsiaalse vastutuse

Projekti käivitamiseks annetas WALA pistikud. Üheksa aastat hiljem on neist kasvanud tugevad roosipõõsad. Et roosid oleksid algusest peale õigesti hooldatud ja neil tänu sellele parimad kasvutingimused, saatis WALA Fekade Lakewle ja tema kolleegidele appi biodünaamilist põllundust tundva nõustaja, kes käib roosifarmis korrapäraselt mitu korda aastas ja jagab soovitusi, kuidas roose õigesti ja paremini kasvatada. Et tagada kõrged kvaliteedinõuded, mida WALA toorainele esitab, viidi aastal 2012 läbi ka esimene sertifitseerimisaudit vastavalt biodünaamilise põllunduse nõuetele ja õiglase kaubanduse standardile „fair for life“. Selle kulud kandis WALA. Lisaks ehitati samal, 2012. aastal destilleerimisseade WALA soovitatud Bulgaaria destilleerimisseadmete valmistaja juhendamise all. See valmis Etioopias WALA ja Saksamaa abiorganisatsiooni Gesellschaft für Internationale Zusammenarbeit (GIZ) GmbH rahade eest. Viimast seob leping Saksamaa majanduskoostöö ja arengu ministeeriumiga (Bundesministeriums für wirtschaftliche Zusammenarbeit und Entwicklung, BMZ). „Meie jaoks on oluline, et teadmised ja oskused loodaks riigis endas ja meie koostööpartnerite juures. WALA soov on aidata inimestel end ise aidata,“ räägib Ralf Kunert.
WALA iga koostööprojekti eesmärgiks on tutvustada mahepõllundust kogu maailmas. Partnereid toetatakse nii rahaliselt kui oskusteabega. WALA sõlmib lepingu, millega kohustub ostma projektist saadava toorainekoguse. Koostööpartnereile annab see planeerimisel kindlustunde ning võimaluse maksta töötajatele palka regulaarselt. Suhetes tarnijatega peab WALA tähtsaks ka korralike töötingimuste ja õiglase palga olemasolu nagu ka teadlikku ja vastutustundlikku suhtumist keskkonda.

Hektar roose ühe kilo roosi eeterliku õli saamiseks

Ühe kilo hinnalise roosiõli saamiseks, mida kasutatakse nii pea kõigis Dr. Hauschka kosmeetikatoodetes kui ka paljudes WALA ravimites, on vaja umbes üks hektar roose. WALA on kohustunud kümne aasta jooksul ostma ära kogu roosiõli, mida roosifarmis toodetakse. „Seejärel peaks Fekade Lakew oma roosiõli pakkuma ka teistele hulgiettevõtetele,“ räägib Kunert. “Me ei taha, et meie koostööpartnerid jääksid meist sõltuvusse. Mitme kliendi olemasolu tuleb iseseisvaks saamisel ainult kasuks.”
Fekade Lakew on rendile võtnud veel 14 hektarit maad kümne kilomeetri kaugusel asuvas Angolelas – Etioopias eraisik maaomanik olla ei saa, kui arvata välja väike lapike vaid isiklikuks tarbeks. Juba praegu kasvab Angolelas palju roosipõõsaid ning kui ümbruskonna talupojad Fekade Lakew eeskuju järgivad, saab neid olema veelgi rohkem. See võib juhtuda üsna pea, sest huvilisi on ka naaberkülas. Kui kõik hästi läheb, asuvad nemadki varsti roose kasvatama ning Terra PLC destilleerimisseadmes, mille mahtu hiljuti suurendati, roosi eeterlikku õli valmistama. Tänu roosikasvatuse levimisele Etioopias hakkab aeglaselt, kuid jätkuvalt paranema ka sealsete inimeste majanduslik ja sotsiaalne elujärg.

Kell talvises Lõuna-Aafrikas on seitse hommikul. Iibiste hõiked läbistavad vaikust. Päike on äsja tõusnud, kui seitse Lõuna-Aafrika firma Parceval Ltd. Pharmaceuticals töötajat alustavad ettevõttele kuuluva Waterkloof-farmi põldudel kasvava kristall-lõunalille kogumist. Temperatuur on sel augustihommikul 14 kraadi, mis võrreldes kuni 45-kraadise suvepalavusega on jahe. Eesmärgiks on koguda 1,5 tonni. Kuna taimed on lopsakad, on siht kolme tunni pärast ka saavutatud.
Firma Parceval Ltd. Pharmaceuticals toodab oma biodünaamilises mahesertifikaadiga Waterkloof-farmis umbes kümme tonni kristall-lõunalille (Mesembryanthemum crystallinum) aastas . Seemnete kogumise, komposti valmistamise, noortaimede kasvatamise ja saagikoristuse eest hoolitsevad farmi töötajad. Nad kasvatavad kristall-lõunalille talvekuudel, sest siis on ta mahlakam ja kasvab kiiremini. Kristall-lõunalille looduslikus kasvukohas tuleb välja tema tõeline olemus. Vapra taimena kasvab ta meelsasti ka paigas, mille normaalne ökosüsteem on häiritud.

Ulrich Feiter on firma Parceval Ltd. Pharmaceuticals asutaja ja juht. Koostöö WALA ja tema vahel algas juba 1986. aastal. Tookord töötas väljaõppinud aednik Feiter pea kaks aastat praktikandina WALA erinevates osakondades ja õppis muu hulgas tundma rütmilist tootmismeetodit, mis võimaldab valmistada püsivaid veepõhiseid ravimtaimetõmmiseid, nn ematinktuure. Selle teadmisega läks Feiter WALA ülesandel Lõuna-Aafrikasse, et valmistada seal ematinktuur soojalembesest kristall-lõunalillest.
Ent Ulrich Feiter ei näe oma rolli Lõuna-Aafrikas mitte ainult lepingulise koostööpartnerina. „Minu jaoks pole kasum kunagi olnud ainutähtis,“ räägib ta oma nägemusest. Talle on olulised pigem ideede edasiandmine, sildade loomine ja Aafrika abistamine. Seetõttu asutas mees aastal 2005 organisatsiooni AAMPS, Association for African Medicinal Plants Standards, Aafrika ravimtaimestandardite ühingu, mis andis hiljuti välja enam kui 50 Aafrika ravimtaime kirjelduse, et hoogustada nende kasutamist. Praegu valmistab ta ette sihtasutuse loomist, mille kaudu osaleksid firma Parceval töötajad ettevõtte kasumi jaotamises ja saaksid kaasa rääkida ettevõtte äritegevuses. Jagatud vastutus on suur väljakutse kõigile, mis nõuab nii kannatlikkust kui vaidlusi ja jutuajamisi. Ent see on õige samm tulevikku.

Valitsusvälise organisatsiooni Satvik asutasid ökoloogiliselt mõtlevad India talupojad juba 1995. aastal. Nende eesmärgiks oli edendada Põhja-India kuiva Kutchi piirkonda sobivat nn vihmatoitelist põllundust. Kui 2001. aasta tugev maavärin tappis piirkonnas vähemalt 20 000 inimest ning paljud ellujäänud kaotasid elatusallika, muutus üleminek põllundusmeetodile, mis nõuab vähe kulutusi, ent säilitab või isegi parandab pinnase viljakust, veelgi olulisemaks. Satviki tegevus muutus tähtsamaks kui iial enne.

Esimene mahesertifikaadiga riitsinusõli

Kui toitumisökonomist ja põllumajandusteadlane Christine Ellinger 2005. aastal oma küsimusega maheriitsinusõlist organisatsiooni Satvik poole pöördus, toimus see täpselt õigel ajal. Talupojad küll valmistasid juba mahekvaliteediga riitsinusõli, kuid ei olnud saanud veel ametlikku mahesertifikaati. Toetades rahaliselt Satviki nõustamistegevust ning toetudes oma pikaajalisele kogemusele, sai WALA kaasabil Turuökoloogia Instituudi IMO mahesertifikaadi kogu riitsinuse kasvatamis- ja töötlemisahel. See sõltumatu sertifitseerimisorgan kontrollib toodete, põllumajanduse, töötlemise, impordi ja ärimudeli ökoloogilist vastavust Euroopa Liidu mahepõllunduse eeskirjadele. Nii algas 2005. aastal pikaajaline koostöö, mille tulemuseks oli maailma esimene mahesertifikaadiga riitsinusõli.

Minu unistuseks on töödelda ainult mahekasvandusest pärit riitsinuseseemneid

Indias, Kutchi piirkonnas asuvas Nandgamis oleva firma Castor Products Company omanik ja tegevdirektor Nanalal Satra on WALA-ga suhelnud juba 2005. aastast alates. Christine Ellingeri järelepärimine ajendas Satviki viima WALA ja Nanalal Satra omavahel kokku. 2007. aastast alates on mehe õlipressimismanufaktuur tootnud külmpressitud riitsinusõli mahekasvatatud seemnetest, mida Satra ostab piirkonna sertifitseeritud mahefarmidest 15 kuni 18 protsenti kõrgema hinnaga, kui makstakse tavakvaliteediga riitsinuseseemnete eest. Mahetootmisest vaimustununa avas ta aastal 2009 veel ühe IMO sertifikaadiga tootmisliini, mida kasutatakse eranditult mahekvaliteediga riitsinusõli tootmiseks. Maheriitsinusõli müügist saadud lisakasumit on Nanalal Satra kasutanud oma töötajatele puhkeruumide sisustamiseks, talupoegade toetamiseks üleminekul mahekasvatusele ning sertifitseerimisele eelneval perioodil, aga ka aidates neil toiduvalmistamisel minna üle biogaasi kasutamisele. Ta on rahaliselt võimaldanud juba 50 talupojal soetada biogaasiseadmeid, tänu millele saab pere, kellel on üks lehm piisavalt kütust kõikide söögikordade valmistamiseks. Kuivas, peaaegu puudeta Kutchi piirkonnas on see tõeline õnnistus.

Peamiseks eesmärgiks rahaline sõltumatus

Nüüdseks on mahesertifikaadi saanud ligi 140 perekonna põllumajandusmaad. Umbes 1175 hektaril kasvatavad nad umbes 277 tonni riitsinuseseemneid, tagades endale nii püsiva lisasissetuleku. Nanalal Satra õlitoodang, 60 tonni aastas, ületab täna kaugelt WALA vajaduse, nii et Satra teeb koostööd juba mitmete kaubanduspartneritega. „See on ka meie huvides,“ räägib Christine Ellinger. On ju peamiseks eesmärgiks julgustada ja toetada tootmist vähemarenenud infrastruktuuriga aladel kuni need stabiilseks ja jätkusuutlikuks muutuvad, ning aidata kohalikel saada rahaliselt sõltumatuks ja parandada oma elutingimusi. Lisaks ärinõustamisele pakub Satvik samuti tervishoiu- ja haridusalaseid väljaõppeprogramme. Ka Christine Ellinger pöörab oma külaskäikudel tähelepanu kogukonna sotsiaalsele arengule. Viimatisel näitas Nanalal Satra naisele uhkusega töötajate paremaid puhkeruume. Christine Ellinger on silmanähtavalt rõõmus: erinevate kultuuride kohtumised kannavad mitmekülgset vilja.

Juba suvel 2006 ilmutas WALA huvi Afganistani roosiõli vastu ning on sellest ajast alates toetanud projekti nii teadmiste kui oskustega. Tänu koostööle avanes looduskosmeetika tootjale hinnalise tooraine täiendav allikas, sest vajadus mahekasvatatud taimedest saadud õlide järele kasvab pidevalt. Kohalike talupoegade valmisolek lasta oma toodang looduskosmeetika nõudmistele vastavalt sertifitseerida tegi koostöö WALA ja Saksa organisatsiooni German Agro vahel võimalikuks. www.welthungerhilfe.de

Pistaatsiakoored kompostiks

Mahdi Maazolahi, väike, paksude mustade juuste ja ümara näoga mees, ei püsi kuidagi paigal. Nobedalt liigub ta suurekasvulise sakslase kõrval, kelle “kaubamärgiks“ on helepruun paelaga kaabu. Hans Supenkämper on rahul. Pistaatsiakoored on täielikult kõdunenud, tekkinud muld on peene struktuuriga, ei liiga kuiv ega liiga niiske ning lõhnab meeldivalt. Hoolikalt katab ta kompostihunniku jälle presendiga kinni, et hoida ära liigset aurustumist selles kõrbesarnases piirkonnas. Tegelikult on ime, et roosid siin, veepuuduse all kannatavas paigas, nii hästi edenevad. Vaid üksikud puud ja napilt rohelust katab maapinda selles kõrvalises mägipiirkonnas. Kuuldav vaikus ümbritseb naisi, kes nopivad naabruses oleval põllul hääletult damaskuse rooside värskeid õisi, puusade ümber kotid, kuhu õisi poetada. Kui kott täis saab, puistavad nad õied suurematesse kottidesse, mille mehed seejärel destilleerimisvabrikusse viivad. Õrnroosade õitega roosipõõsaste vahel torkavad naised oma kirevate rõivaste ja pearätikutega hästi silma.
Mehdi Abadi põllud on Iraani ettevõtte Zahra Rosewater Company katsepõllud, mida firma harib WALA toetusel biodünaamiliselt. Zahra saab enamuse oma roosi eeterlikust õlist ja roosiveest Iraani keskosas, umbes 2200 m kõrgusel asuvast Lalehzari orust. Firma Zahra Rosewater rajaja, 83-aastane Homayoun Sanati jutustab meelsasti, kuidas teda ja ta naist üllatas Lalehzaris kasvava mündi tugev maitse, kui nad seal kord söömas käisid. Oma isalt Abdul-Hossein Sanatilt päranduseks saadud maatükil roose kasvatada tundus iseenesestõistetav. Täna teeb Zahra Rosewater Company, mis kuulub 50% ulatuses Homayoun Sanati vanaisa asutatud Sanati Fondile, koostööd 1500 talupojaga. Euroopa saladuse jälil Haj Ali Akbar Sanati (1858–1938), teadmishimuline kaupmees Iraani kõrbelinnast Kermanist, otsis vastust küsimusele, mis on teinud Euroopa nii edukaks. Umbes aastal 1901 asus ta jalgsi teele seda otsima. Teekond viis läbi India ja Osmani impeeriumi Viini. Mees oli rännakul kümme aastat, kuni Venemaa ja Kesk-Aasia kaudu Kermanisse tagasi jõudis. Vastus oli tal kaasas: haridus ja tööstus oli see saladus, mida ta otsinud oli. Nii asutas mees oma tookord rahulikus kodukohas Kermanis tekstiilivabriku ja orbudekodu, mis ei andnud lastele mitte ainult öömaja, vaid ka kasvatuse ja oskused, ka tööoskused. Ühtlasi võttis mees endale nimeks farsikeelse "Sanati", mis tähendab tõlkes „tööstuslik“. Sel ajal Iraanis perekonnanimesid ei kasutatud. Ometi võtsid paljud orvud endale nimeks Sanati. 1960ndate aastate algul rajas Homayoun Sanati isa orbudekodu territooriumile ka moodsa kunsti muuseumi ja raamatukogu, mis on tänaseni olemas. Lapsed on meie tulevik
„Me peame õpetama lapsi mõtlema, mitte laskma neil asju lihtsalt tuimalt pähe tuupida nagu riigikoolides tehakse.“ Homayoun Sanati silmad säravad, kui ta räägib oma viimasest projektist. 1974. aastal pärast isa surma võttis ta muude tegemiste hulgas üle orbudekodu juhtimise. Alates aastast 2006, mil ta palkas Zahra Rosenwateri tegevdirektoriks keemiaprofessor Ali Mostafavi, saab ta pühendada Sanati Fondi orbudekodudele rohkem aega. Lisaks Kermanis asuvale poiste orbudekodule on maavärina poolt tugevasti purustatud Bami linnas orbudekodu tüdrukutele, Kermanis ka lasteaed puuetega lastele ning kodu vaimupuudega tüdrukutele, kellest saavad sageli perevägivalla või väärkohtlemise ohvrid. Fondi rajatised pakuvad kaitset ja ulualust kokku 200 lapsele. Lapsed on Homayoun Sanati jaoks Iraani tulevik. „Me peame emasid harima,“ lisab ta kindlal häälel. Sest nemad annavad lastele eluteele kaasa eetilised tõekspidamised ja sotsiaalse käitumise.

Roosikuud

Mais ja juunis käib Lalehzari destilleerimisvabrikus elav sagimine nagu mesilastarus. Mopeedide, eeslite, veoautode ja traktoritega või jalgsi kiirustavad kohale ümberkaudsed talupojad, et anda ära värskelt kogutud roosiõisi. Laoruumi sissepääsu juures, kus õhk on laialilaotatud rooside lõhnast raske, istub destilleerimisvabriku töötaja suure kaalu taga. Ta kaalub täpselt üle iga kotitäie roose, kirjutab numbrid kviitungiraamatusse ja annab talupojale tõendi, mille alusel talle seejärel tasu välja makstakse. „Makstav hind on hea ja talupojad peavad seda ka teadma,“ ütleb Zahra Rosewateri tegevdirektor Ali Mostafavi. Kui käive on piisavalt suur, maksab Zahra aasta lõpus lepingulistele roosikasvatajatele lisaks ka preemiat. „Loomulikult peame me ka ettevõttesse investeerima,“ räägib Mostafavi leebelt naeratades. Näiteks on vaja hankida uus villimisliin umbes 20 erineva taimedestillaadi jaoks – alates piparmündiveest kuni pajuvee ja neljakümne ürdi veeni, mida Zahra lisaks eeterlikele õlidele, ürdisooladele ja puuviljateedele valmistab. Tänu laiale tootesortimendile saab Zahra kasutada destilleerimisvabrikut ka kuudel, mis ei mahu lühikesse roosihooaega.

Roosiõli ja roosivesi

Rooside vastuvõtupunktis käib kõik väga kiiresti. Ruumi tagaosas võtavad töötajad kotid vastu ja tühjendavad roosid puhtale põrandale. Õied ei tohi üle kuumeneda, muidu kaotavad nad liialt palju hinnalist eeterlikku õli. Seetõttu algab saagikogumine varahommikul ning kaasa aitavad kõik Lalehzari oru elanikud, kes ei ole haiged või liiga vanad. Ikka ja jälle saputavad destilleerimisvabriku töötajad roose, et need jahedad püsiksid. Kui kõrvalasuvas ruumis olevad destilleerimisseadmed on jõude, viiakse õied ruttu sinna ja hiivatakse sinistes koormakatetes destilleerimisagregaadi ülemise katla juurde. Ühte katlasse mahub 500 kg roosiõisi, mida keedetakse 500 l vees kolm tundi. Aastas töötleb Zahra Rosewater roosiõisi üle 900 tonni. Selle töö hinnalise tulemusena saadakse 900 tonni roosivett ja umbes 150 l roosi eeterlikku õli, mille kvaliteeti analüüsitakse pidevalt kohapealses laboris. „Meie eesmärk on tõsta roosiõite kogus 1100 tonnile aastas,“ räägib Ali Mostafavi. Tema optimism põhineb firmaga WALA sõlmitud pikaajalisel lepingul, mille järgi ostab WALA enam kui kolmandiku toodetavast roosiõlist nagu ka kuivatatud roosiõied. Uued põllud Shirazis ja Dharabis aitavad laienemisele kaasa. Mostafavi on rõõmus sõbralike ärisuhete üle WALA-ga. Jaanuaris 2008 külastas ta Saksa ettevõtet, kus arutas ühe teemana ka ühist kvaliteedistandardit.

Selgitustöö ja koolitus

Firma Zahra Rosewater heaks töötavad 1500 talupoega on iseseisvad ettevõtjad. Zahraga sõlmitud lepingus kohustuvad nad mitte kasutama keemilisi väetisi –Zahra on British Soil Associationil lasknud põllud mahesertifitseerida. „Takistada talupoegi rooside puhul keemiat kasutamast on paras väljakutse,“ räägib Mostafavi, „sest Iraani riik subsideerib keemiliste väetiste kasutamist ning need on ka ainsad, mida talupojad kasutada mõistavad.“ Selgitustöö ja koolitus, mida viib läbi WALA biodünaamilise põllunduse põhimõtete järgi töötav põllundusspets Hans Supenkämper, on seetõttu olulised tugisambad koostöös talupoegadega. Lisaks annab Zahra roosipistikute kõrval talupoegadele tasuta looduslikke kompostväetisi. Kes rikub keemiliste väetiste kasutamise keeldu, kaotab neljaks aastaks lepingu. „Kuid me ei jäta talupoegi ka sel juhul hätta,“ jutustab Homayoun Sanati, kelle nägemuses on viia kogu Lalehzari org üle mahepõllundusele, piimalehmadest kuni rooside, puu- ja köögiviljadeni välja. Keemilist väetist kasutanud talupoja rikkumine küll registreeritakse, kuid roosid ostab Zahra temalt sellegipoolest ära, ehkki madalama hinnaga, ja laseb need destilleerida tavamanufaktuuris. Kes töötab Zahra heaks, on perekonnaliige. Seda suhtumist kinnitab Lalehzari talupoegadele ka korrapäraselt ilmuv ajaleht, mille eest hoolitseb Mahdi Maazolahi. Lehes kajastatakse igakülgselt roosikasvatusega seotud uudiseid, tutvustatakse üksikuid talupoegi, räägitakse pidustustest või uuendustest külades, lisaks on ajalehes eraldi leheküljed naistele ja lastele. Sellise perekondliku koostöö juurde kuulub ka hädas olevatele peredele avansi andmine, omamoodi pensioni maksmine vanuritele, kes enam tööd teha ei suuda, samuti juriidiline abi tüliküsimustes. Zahra on parandanud külade veevarustust ja toetab koole, firma poolt sisseseatud tervisekeskusest saab esmast arstiabi. Kes peab sõitma Kermanisse eriarsti juurde, neid aidatakse transpordiga. Abielluda soovijad saavad väga madala intressiga laenu – 4% 14 asemel, mida nõuavad Iraani pangad. Eriti andekatel lastel võimaldab Zahra Kermanis koolis käia, lootuses, et lapsed hea hariduse saanuna kodukülla tagasi tööle tuleksid. Algne idee töötab: Lalehzaris on töötute arv kogu piirkonna madalaim. Ka maalt linna minemine, mis on Iraanis väga levinud, sest vahendajate tõttu ei tasu põllumajandus end enam rahaliselt ära, on peaaegu tundmatu. Isegi Iraani põllumajandusministeerium suhtub ettevõttesse heatahtlikult ning pakkus Zahrale ettevõtte laiendamiseks ja edasiarendamiseks krediiti. Seda pole aga vaja, sest Zahra suudab end ise väga hästi rahastada ja võib osa tuludest annetada Sanati Fondi orbudekodudele.

„Me kasvatame katsepõldudel nisu nii keemiliste väetistega kui ilma ja võrdleme siis nii saagikust kui kulusid,“ räägib Ali Mostafavi. Tulemusi näitab ta talupoegadele, kes saavad selle põhjal siis ise otsustada, kas mahepõllundus tasub end ära. Lootus on, et talupojad hakkavad uskuma mahepõllundusse ja valivad selle tänu oma veendumustele. Kuigi Iraanis mahetoodetele turgu veel pole, kui välja arvata mõned üksikud kohad Teheranis, usub Zahra Rosewater oma mahedasse Sametrevolutsiooni.

Algused

Tuvide kudrutamine täidab ookerkollase telliskivihoone siseõue. Hoone lasi Kermanisse ehitada vanaisa Sanati. Täna on see Zahra Rosewater Company peakorter ja Homayoun Sanati kodu. Müürid tõkestavad nüüdseks miljonilinnaks kasvanud Kermani müra, nii et see on õdus paik Zahra alguse üle mõtisklemiseks.
Kui Homayoun Sanati ja tema abikaasa olid otsustanud hakata Lalehzaris roose kasvatama, hankisid nad Iraani traditsioonilisest roosikasvatuspiirkonnast, Isfahani provintsis asuvast Kashanist, damaskuse roosi pistikuid. Esimesed katsetused olid hämmastavad. Pooleteise aasta pärast kandsid puhmjad roosipõõsad õisi, mille eeterliku õli sisaldus oli 50 protsenti kõrgem Kashanis kasvanud roosidest. Seepeale rajasid Sanatid 20 hektari suuruse roosipõllu, ehkki piirkonna talupojad olid uue kultuuri suhtes väga umbusklikud. Siis aga tuli Iraani revolutsioon. Kui Khomeini võimule tuli, Homayoun Sanati arreteeriti. Talle esitatud süüdistus ütles, et mees on CIA agent, sest töötab USA Franklini kirjastuse heaks. Sanati töö oli aga vaid inglisekeelse ilukirjanduse ja õpikute tõlkimine Iraanis kõneldavasse farsi keelde ning nende raamatute kirjastamine. Ainuüksi seda, et ta on kirjastanud 1500 raamatut, peeti islamivastaseks kuriteoks, sest ta õõnestavat Ameerika ideede levitamisega islami kultuuri. Pärast kaheksat kuud üksikvangistust pimedas ja niiskes kongis tuli mehel vangis olla veel viis aastat. 1983 Sanati vabanes. Rooside eest pidi abikaasa hoolitsema sel ajal üksinda – need olid talle nagu omad lapsed. Seda hirmsam oli naisel pealt vaadata, kui Lalehzari talupojad ei kastnud noori taimi mitte iga 14 päeva tagant, vaid ainult kord suve jooksul. Siis aga juhtus ime. Roosid kasvasid sellest hoolimata, olid rohelised ja õitsesid uhkelt. See avaldas talupoegadele nii vägevat muljet, et sestpeale hakkasid nad rooside kasvatamisse uskuma, sest nägid, et see annab vähese töö ja minimaalse veekulu juures palju suuremt tulu kui nisu- või kartulikasvatus, ning rohkem isegi oopiumist, mida nad olid kaua aega oma kesise sissetuleku parandamiseks illegaalselt kasvatanud. „Nii et minu vanglas oldud ajal oli väga positiivne mõju,“ arvab Homayoun Sanati kelmikalt naerdes. Järgides vanaisalt saadud nõuannet „Ära tunne kunagi hirmu ees hirmu“, suutis ta vanglaaja üle elada. Üksikvangistuses olles lõi mees sadu värsse roosidest, jättes need endale meelde ning pannes paberile alles pärast vabadusse pääsemist. „Raskused on meile suurimaks aardeks,“ lisab ta.

Loe lisaks:

www.zahrarosewaterco.com

Auväärsete inimeste maa

Burkina Faso – kus taoline paik maakaardil küll asuda võiks? Lääne-Aafrikas, Elevandiluuranniku ja Ghana kõrval. Kõlab väga eksootiliselt ja värvikalt, viies mõtted põnevusele ja seiklustele. Kunagi kutsuti seda maad Ülem-Voltaks tänu tema kolmele tähtsamale jõele – Punasele Voltale, Mustale Voltale ja Valgele Voltale. Riigi praegune nimi Burkina Faso tähendab “Auväärsete inimeste maa” või “Äraostmatute maa”. Laiudes platool, on Burkina Fasole iseloomulikud niisked savannid, stepid ja poolkõrbed. Viimastel aastatel on see niigi vaene riik, mille käekäik sõltub enamasti põllumajandusest, kannatanud tugeva põua käes. Inimesed on siin ülimalt kuival Saheli äärealal suutnud püsima jääda üksnes tänu põuas vastupidavatele taimedele. Üheks selliseks on ka sheavõid andev võiseemnik.

Savannide püha puu – võiseemnik

Oma kodumaa mõõtmetega võrreldes väike jändrik võiseemnik kasvab 10 kuni 15 meetri kõrguseks ning kuulub koos teiste kõrbetaimedega 300 km laiusesse taimevööndisse, mis ulatub Malist läbi Burkina Faso Ghana, Togo ja Beninini. Nn “sheavöönd” on ainus piirkond maailmas, kus too puu kasvab. See piimmahla eritav nahksete lehtedega taim hakkab õitsema alles 20 aasta vanuselt, saavutab suurima viljakuse 30 aastaselt ning kannab seejärel pähkleid ka veel saja-aastaselt. Küpsena roheliseks muutuvate ploomikujuliste viljade läbimõõt on kuni 4 cm. Vilja pehme roheline väliskest on armastatud toidupoolis. Tänu kuni 50-protsendilisele rasvasisaldusele on võiseemniku pähklid Burkina Fasos hinnaline ja populaarne rasvaineallikas nii toidu valmistamisel kui ka nahahoolduses. Põliselanikele on ta nõnda tähtis puu, et nood peavad teda pühaks ja puu langetamine on keelatud.

Sheavõi – naiste kuld

Sheavõi valmistamine on naiste pärusmaa. Kui jõuab kätte aeg sheavõi ehk beurre de karité tegemiseks, kogunevad naised küla keskele selleks puhuks spetsiaalselt ette valmistatud paika. Kogutud pähklid kuivatatakse, neilt eemaldatakse kest, kuumutatakse siis saviahjus ja tambitakse uhmrites. Seejärel segatakse saadud mass veega ning klopitakse umbes 45 minutit. Nii eraldub sheavõi, mida saab koorida nagu piimalt võid. Kogu tegevus sarnanebki või valmistamisega. Rafineerimata sheavõi on veidi kirbe lõhnaga kollakasvalge mass, mida hoitakse transportimiseni vaid selleks otstarbeks rajatud laoruumides. Nüüdseks on sheavõil kogu maailmas sõpru palju.

Sheavõi Dr. Hauschka looduskosmeetika tarvis

Esimene kontakt Burkina Faso ja WALA Heilmittel GmbH vahel toimus 2001. aastal, mil vabakutseline projektijuht Hermann Schopferer võttis ühendust Dr. Hauschka looduskosmeetika osakonnaga ja pakkus koostööd. Eesmärk oli kasutada traditsioonilisel viisil valmistatud kõrge kvaliteediga sheavõid kõrge kvaliteediga nahahooldustoodetes. WALA oli pakkumisest huvitatud. Hermann Schopferer on Aafrikas, ning eriti just Burkina Fasos, lükanud käima mitmeid edukaid eneseabiprojekte. Ta tunneb maad ja selle rahvast ning valis sheavõi tootmiseks välja Burkina Faso pealinnast Ouagadougoust 400 km kaugusel asuva vihmasema ja mõõdukama kliimaga edelaosa, kus kasvab rikkalikult võiseemnikupuid.

Roheline põõsas ja kollane savi

Kaasaaja elutempost stressis inimesed leiaksid Diarabakoko külades – Burkina Faso sheavõiprojekti asukohas – rahu. Siin pole ei elektrit, telefoni ega ka liiklust, mis vaikust häiriksid. Inimesed elavad lihtsalt, elatudes sellest, mida ise kasvatavad. Hirss on nende üksluise söögilaua üks peamisi toiduaineid, liha saab harva. Et teenida veidigi rohkem, käivad külaelanikud jalgsi 15 km kaugusel asuval turul enda valmistatud tooteid või toitu müümas.

Sheapähkli väärtustamine

Sheapähklite korjamine on Burkina Faso külanaiste jaoks traditsiooniline tegevus. Välismaised rafineerimistehased on seda juba kaua kurjalt kasutanud, ostes pähkleid häbematult madala hinnaga. WALA sheavõiprojektis osaledes teenivad külad nüüd aga mitmeid kordi enam, müües mitte pähkleid, vaid enda valmistatud sheavõid, mille hind on pähklite omast seitse korda kõrgem.

Teha head ja veelgi enam

WALA tarbeks valmistab sheavõid umbes 350 naist kahest külast. Nad on koondunud tootmisühistusse – naiste juhitud ja vaid naisi koondavasse ettevõtmisse, nagu Aafrikas tavaline ja harjumuspärane. Sheavõi valmistamine on traditsiooniliselt ikka olnud vaid naiste töö. Projekti kutsuvad naised IKEUFA (faire bien et meilleur de Diarabakoko), mis vabas tõlkes tähendab: “Meie teeme siit Diarabakokost head ja veelgi enam.” Kõikidesse ametitesse ühistus alates presidendist varahoidja ja sekretärini välja valitakse keegi endi hulgast. “Naised on siin tavaliselt väga iseseisvad,” tõdeb Hermann Schopferer. "Neil on alati olnud oma põllud, nad on ise teeninud oma raha, mida ka ise oma äranägemise järgi hallanud.” Schopfereriga arutavad naised kõiki projektiga seotud üksikasju. Näiteks seda, kuidas täita WALA kõrgeid kvaliteedi- ja hügieeninõudeid. Sheavõi müügist teenitud raha võimaldab neil maksta laste õppemaksu ning saata kooli pere kõik lapsed senise ühe või kahe asemel. Ka aitab see katta pere esmaseid vajadusi, see tähendab muretseda toitu ja vajalikke ravimeid.

Sheavõi Burkina Fasost: veidi fakte

Aastal 2001 toetas WALA sheavõiprojekti, rahastades konsultant Hermann Schopfereri tegemisi. Schopferer külastab Burkina Fasot mitu korda aastas, hoolitseb sheavõi kvaliteedi eest ning valmistab projekti ette iga-aastaseks ökosertifitseerimiseks. Aastal 2002 koguti WALA tarvis esimesed sheapähklid. WALA tehtud ettemaksu eest muretseti vajalikud seadmed, pakendid ja muu. Sügisel saadeti WALA-sse esimene saadetis sheavõid. Aastal 2003 sai projekt esmakordselt ökosertifikaadi. Toodetud sheavõi kogusest piisas WALA vajadusteks täielikult. 2004. aasta saagi töötlemine algas augustis. Samal ajal viidi läbi ka iga-aastane mahesertifitseerimine. WALA tagab kindlad kokkuostukogused ja abistab naisi investeerimisel, et kvaliteet oleks tagatud pikaks ajaks.